Nimelt on eestis vist tavaks ja harjumuseks saanud, et maja ehitades tuleb kindlasti üle elada kriis, mille käigus kaovad jäljetult raha, ehitaja või ehitusmaterjalid. NO me oleme nüüd kõik üle elanud. Aga raha läks õnneks vähe ja jalga lasi mitte ehitaja vaid töödejuhataja. Brigaad on alles ja rõõmsalt tööd edasi tegemas. Ja ehitusmaterjalidest on teadmata suunas meie krundilt jalga lasknud 1 labidas, 1 rull nööri, ja mõned euroalused. Need viimased on nagu taara. kui poodi tagasi viid saad nende eest raha. Ei tea kohe, kes see on, kes käib meie krundilt taarat korjamas.
Aga masendav on selline kriisitamine. Ja tobe on, et inimesed ka oma sõpru ja koostööpartnereid alt veavad. Ometi ei olnud meie poolt vaadates nagu mingeid probleeme. Ja kui tekkiski midagi, oleks võinud rääkida. Kindlasti oleks mingi lahenduse leidnud. Inimesed RÄÄKIGE oma muredest. 1 rääkimata mure tekitab teistele ümbritsevatele inimestele vähemalt 7 uut muret. Aga täna oleme me juba positiivsed. VUndament on valmis ja seina blokid seisavad valmis selle otsas ja ootavad, et neid homme juba seina laduma hakataks. PIlti teen homme ja panen ülesse ka. Lootus on, et äkki ikka saab see maja valmis ka.
Aa ja aia jaoks korjame ikka ümbrusest maakive. Jass ja mina hakkame kohati meenutama keskaafrika savannielanike või lõuna ameerika indiaanlaste paari. Jass seljas jalutan ma mööda krunti ja tarin kive, korjan sodi kokku ja teen muid vajalike töid. Jass aga vahib üle õla ja laliseb ning kilkab rõõmsalt. Ma kardan, et selle lapse esimene sõna saab olema traktor ;)
Näe, jälle aasta vanemaks on saanud me kolhoos!
1 nädal tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar