reede, juuni 27, 2008

mina ja maailm

Võiks ju hakata iga päev blogima. LUgesin teiste huvitavaid, põnevadi ja hästi kirjutatud lugusid. Ja tekkis masendus. Üks asi läheb metsa ja teine asi kisub kiiva. Häh, mis pagana puhkuse algus see selline on. OK mehe puhkuse algus. Mina ju " puhkan" juba 2 astat varsti. Igatahes lähevad juhtmed väga kokku ja kuidagi väga masendavaks kisub kõik. Ilusad plaanid vajuvad ka kokku. Häh. ühesõnaga üks s...t ja paha on. ja ving ja ving ja veel kord ving. Ära tahaks kuhugi. Näiteks norra. Ja tahaks seda kuradima vikingloto 9 millist jackpoti. aga nemad norivad 29 eeguga. NO asi seegi ju, aga maja laenu sellega tagasi ei maksa ja reisima ei lähe ja unistusi ei täida. Ja töökoht mind tagasi tööle ei taha kui ma oma vaevu 2 a last lasteaeda ei pane. No mis lasteaia kasvandik see 2 aatane on. aga seda ei pane ju päevahoidu ka, sest siis ma maksan teenitud raha lihtsalt hoidjale. Teiste laste hoidmise võimalus oleks ka ju. Vähemalt on last pakutud, aga seda ei julge ise teha. Siis oled kuidagi väga seotud ja väga vastutav. Oma lapse kasvatamine on kuidagi lihtsam metsa keerata kui võõra oma. Ja teiste võibolladest ma ka aru ei saa ja nii olulised asjad maha magan. Kehva lugu muidugi kui ise loll ja saamatu oled, aga mis teha. Eks ma sisi nüüd istun ja sisisen omaette. Krt maailmavalu on ikka raske, kui ta sulle korraga peale vajub.

4 kommentaari:

Aet ütles ...

Aja kõik paha kehva ilma süüks. Varsti tulevad ilusad soojad ilmad ja kõik paistab jälle palju ilusam. Ja järgmisel nädalavahetusel uus laat ka juba :)

Jutupaunik ütles ...

meil päike pasitab. pole teist kuhugi ajada. Ja järgmine laat on teab kus erinevalt Pärnust. Tore ikka küll, kui mõtteid lugeda ei oska, aga eeldatakse teatu taset selles.

Krentu ütles ...

Kõigil tuleb aeg-ajalt masendus peale. Eriti, kui sul on ideid ja soove ja tahtmist tegutseda, aga oled paratamatult terve päev seotud lastele söögi tegemisega ja nende järgi vaatamisega.
Minu jaoks on teie pere nagu üks suur positiivsuse ja rõõmsameelsuse kehastus. Ma nii imetlen teie pealehakkamist oma maja ehitamisel. Ja et te teete seda ise, oma kätega. Selliseid enam naljalt tänapäeval ei leia. Ma mehele ka ikka pajatan, et kaugel teie maja on ja et mõtle kui tublid, ise teevad :)

Terje ütles ...

Hea, et sinu puhul seda masendusehetke nii harva juhtub, muidu sa oled ju ikka see rõõmus ja tugev, keda imetlen (nagu Krentugi)ja kelle positiivsusest jõudu saan. Mõnikord lihtsalt juhtub, aga jah, pühapäeval ju põltsamaale jälle