Ja ta kõnnib lumel

Ma mäletan oma lapsepõlvest, kui üks talv sain ma täitsa vabalt aias lumel joosta ning mingit lumme vajumist ei olnud. Sel aastal saab Jass ka sama asja teha. ROnis esmalt ettevaatlikult serva pidi lumele ning siis kukkus jooksma. Lasi nagu noor jänes mööda suurt põldu. Ronis seejärel metsas ringi ning uudistas kuuskede alust. Vahepeal ei näinudki, kus ta seal metsas täpselt oli.
Issi viskas aga vapralt 60 m pikkust teed lahti. SEe tee viib nimelt prügikastini. Ja iga kord kui isa prügi välja peab viima, tuleb sealt esmalt lund rookida.
Jassi ärgitusel läks ka issi lõpuks lumele. TEma pani küll laiad suusad alla. Et ikka lumel püsiks, ja ei peaks vööni lumes sumpama. Täitsa õnnestuski. Jõulukuusest järgi jäänud ridva võttis veel suusakepiks ka.
Ja lume paksuse mõõtsid ka ära. Peale mõnda mõnusat päikesepaistelist ilma ja lume kokkku vajumist on meie aiamaal praegu kuusekaikal näidatud paksusega lumekiht.

Jass nõudis selle peale ka endale suuski. Aga need pigem takistasid teda. Peale paari meetrit sõitu tulid need jalast ära ja igavene häda oli ka väikestest küngastest üles sõitmisega. Ja nii nad siis issiga kablutasid mööda metsa ja aeda ringi. Vaatasid, kas kitsekesed on tuulest räsitud pirnipuud näksimas käinud ja kuhu jänes on kalpsanud.
Samal ajal magas aga Joosep õndsat und.
Ja muuseas järgmisel hommikul katsetasid lume pidavust ka kaks kitsekest ning kalpsanud oli ka üks jänes.