Mälestus

Täna ma tahan rääkida ühest erakordsest inimesest. Kahjuks oli minu kokkupuude temaga üürike. Minu lastel veelgi lühem. Aga ta oli erakordne naine. See on mu mehe vanaema. Minu laste vanavanaema. Ta oli pärit Uuralitest. Tulnud siia koos eesti mehega sõja lõpus. Kasvatas siin ülesse kaks last ning nende laste lapsed ka veel osaliselt :) Siiani räägib mu mees kuidas ta Babusiga Uuralites reisidel käis.
See erakordne naine oli sõja aja noor, kes julges tulla tuhandete kilomeetrite taha võõrale maale, et järgneda oma armastusele. Kahjuks ei ole aga kõik armastused lõputud. Aga see ei takistanud teda olemast armastusväärne, hell, hooliv ja ennastohverdav.
Peale Babusi surma novembri algul käis mu peast läbi mõte. Me ei saa tema asju niisama ära visata ja anda. Suur osa inimesest on ju tema riietes. Riided on täis mälestusi. Sel momendil ma ei teadnud veel, kui palju on tegelikult riietest võimalik selle inimese elust ja põhimõtetest välja lugeda.
Saanud kätte Babusi kitlid ja puuvillased kleidid ja kardinad hakkasin neid sobitama. Juba siis oli näha, kui hoolikalt oli ta oma koduseid kitleid paiganud. Vahel oli ise õmmeldud kitlis paikade kohalt rohkem riiet võtta, kui paikade kõrvalt. Aag kõik need riiede olid tal kasutuses ja näigid väga korrektsed välja. Ja kui asusin siis neid riideid harutama ja tekkideks ümber tegema, oleks kui õmbluskooli sattnud. Milliste läbimõeldud võtetega olid õmmeldud seelikud ja kitlid. Ikka nii, et alläär ei olnud lihtsalt tagasi pööratud vaid kanditud. ET kui ära kulub, saab kanti vahetades ikka seelikut edasi kanda. või kuidas isegi poest ostetud kitli kaelakaar oli üle kanditud trikotaazribaga. Eks ikka kulumise vältimiseks. Läibimõeldud, hoolikas ja põhjalik töö. Tänapäeval ei oska me isegi mõelda sellisele asjale. Ei meie ega meie emad. Pole vist sõda näinud, või on massimood ja võõrad töökäed need, mis ei pane enam end ümbritsevaid asju väärtustama.
Igatahes mina sain sellest harutamisest ja õmblemisest tõelise õmbluskursuse. Kohati lausa kirudes neid hoolikalt palistatud, tepitud ja traageldatud, ääristatud kitleid. Aga siin on need esimesed kolm tekki. Neid tuleb veel. Aga Jõuluks valmisid need kolm. Tütrele, pojale ja lapselapsele.
Ja täna on Babusi sünnipäev. Palju õnne sulle ja aitähh, et ma sind natukene tunda sain.

Tuisutütar

Ma nüüd ei tea, kas see päris tuisutütre alla käib, või peaks ikka pigem lumekuninganna poole vaatama, aga selline seelik sai valmis ühele kenale preilile. Kuna ma neid seelikuid ju kodustest jääkidest teen, siis kahjuks enam seda valget mis eelmise postituse seelikuks oli, alles pole. Seega leidsin ühe vahva helehelesinise. Sinised kandid, sinine tüll ja sinised lipsud. Üks lill ka. Alusseeliku on ka, kuna muidu paistis ikka natuke liiga palju läbi. Lipsu all endiselt ava, kust saab seeliku kummi reguleerida ja sobivamaks teha.

Satsiseelikud peenetele preilidele

Sai siin välja hõigatud, et üks seelik on müüa, et toetada minu lasteaia jaoks tehtavate nukuriiete pitside ostu. Seelik on veel saada, aga üks kena ema arvas, et temal oleks lausa kahe tüdruku jaoks seelikut vaja. Peaasi, et keerutada saab. Ja siis nad valmisid. Roosa lint servas ja oranžikas värvel vööl. Seljataga lipsu all on ava, kust ema saab vajadusel kas uue pikema kummi sisse ajada või olemasolevat veidi korrigeerida.
Ja kui keegi leiab, et ka tema tütar vajab keerutamiseks ja printsessiks olemiseks ühte satsilist seelikut, siis küsige ja teeme vastavalt mõõtudele ära.

Eelmise nädalavahetuse ettevalmistused

Selleks, et kolida saaks, tuleb esmalt panna paika trepi käsipuu post, ette valmistada põrand ja ära vedada juhtmed. Sellega eelmine nädalavahetus tegeletigi. Mis edasi sai, saate lugeda alumisest postitusest :)

Kiire kolimine

Vot see käis kähku. Meil oli kaks päeva aega. Õigemini lausa üks ja pool. Ja oli 1,5 põrandat vaja ära teha. No ja natuke tahtsime kolida ka. Ja me suutsime plaani täita ning ületada ka. Esmalt pani isa meil põrandad ülesse koridori ning garaaži pealsesse tuppa. Kõigepealt panime meie Joosepiga plaadid paika :) Seda küll reede õhtul. Siis rallisid poisid natuke käruga aluspõrandal ringi. Ja siis tuli vanaisa ning hakkas põrandat panema. Onu pani elektrit ja Tarmo toimetas teise toa põranda ning garaazi suure tünniga. Igatahes saime esimeseks õhtuks asjad nii kaugele, et vaja oli vaid 1/3 garaazitoa põrandat veel panna. Järgmisel hommikul läks põrandategu edasi, mina valmistasin sünnipäeva ette, onu jätkas elektriga, Tarmo oma asjadega ning vanaema assisteeris ja hoidis lapsi. kella 13 oli põrand paigas ja hakkas suur kolimine. Selgus, et ka teine onu saab appi tulla ja siis läks asi väga kiirelt. Meie voodi meie tuppa, poiste voodid lastetuppa, kõik mänguasjad ka lastetuppa. Ja raamatud oma riiulitesse. Vot neid raamatuid meil ikka jätkus. aga 16.30ks oli kõik ühel pool. Ja nii me elamegi pühapäeva õhtust saadik ka juba teisel korrusel. Joosepil oli küll esimene öö omas toas koos vennaga raskem, aga Jass oli algusest peale väga rahul. No ja trepil on meil ka nüüd esimeses osas käsipuu olemas ning täna tuleb ülejäänu.

mereröövel

j

Jassil oli lasteaias Pipi päev. Poisid pidid tulema piraadi või hr Nilssonina. No tüdrukud teadagi kuidas. Algul oli mõte täitsa koos, aga kui ikka korralik ettevalmistus ette ära teha ja näiteks Kariibimere piraate vaadata, siis saab ideid kuhjaga. Esmalt pidi loosi minema isa vana valge pluus, aga see oli siiski liiga suur. Õnneks on Jassil ka paar valget olemas. Siis tuli vest. Küsisin, kas sõbra ka õlale paneme. Sõbraks siis kuskilt saadud rebase parkimise jäägid. Sõber läks loosi ja kangesti oleks tahtnud ka sõbra saba kuhugi riputada (moodu värk ju praegu ikkagi) aga polnud kohta enam. Siis tuli vöö. No algul mõtlesime, et teeme kohe vöö, aga piraadifilmis selgus, et neil on vööd natuke teise nurga all. Siis sai üks korralik kuldne vöö tehtud pandlaga. Lõpuks püksid. Natuke edevust ka otsesse. ja siis on ju midagi pähe ka vaja. Kunagi ammu käis meie issi kaabuga, aga kuna mootorrattaga sõites kaabu hästi ei istu, siis jäi see poistele mängida. Nüüd siis võtsime selle ette, tõmbasime kolmest küljest servad ülesse ja sättisime ühe pandla ja tükikese karva ümber serva, ning müts sai ka valmis. NO ja kui ma lasteaiale igaks juhuks ühe vesti veel tegin, siis arvas Jass, et tal on neid vöid ikka rohkem vaja ja varanduse kotti ka. Lõpuks sai auguline vest nööbid ka ette, et paremini hõlmad kinni püsiks. Ja selle peale arvas Joosep, et tema dressipluusil peab ka üks nööp olema küljes. Sai temagi nööbi. Igatahes välja kukkus asi nii, nädal aega enne Pipipäeva käidi kostüümiga mööda kodu ja otsiti varandust kokku ning nüüd käib ka kostüüm tihti selga. Ja Piraadid pidid ka lahedad olema. Kuigi enne filmi vaatamist oli Jass kindel, et tema küll mingi piraat olla ei taha. Nüüd võib lausa vanast riidepuust konkskäe ja papist torust puujala ka teha, kui vähegi vaja.

Ikka trepp

Teate kui imelik on. Sa ei pea kahe käega kuskilt kinni hoidma, kui ülesse lähed ja täitsa inimese moodi püsti saab käia. Lisks käid sa täiest jabura koha peal toa suhtes. Seal oli enne ainult õhk ju. Jass julges hommikul näiteks ainult seina juures püsti trepil olla. See osa, mis nö õhus on, seal roomas ta mööda astmeid. Aga Joosep on muidugi tegija. Temal on vaja mõõta ja koputada ja asjatada. Ja Tarmo saab ka käe valgeks, lükates poste sirgeks ja nügides treppi vasakule ja paremale.

Kerkib...

Esmalt suuremad jupid paika. Prooviks paar astet ka. Aga homme jätkame.

Trepp tuleb

i

Jupid on kohal. Piirded veel tulemas. Aga vana auk on selline ja seal sai igatsugu toredaid trikke teha. Kahjuks on ära võetud vanaisa geniaalne värav, mis veel geniaalsemate lastelaste kinni hoidmisel kahjuks erilist rolli ei mänginud ning lasi laste fantaasial veelgi paremini lennata :)