Täna ma tahan rääkida ühest erakordsest inimesest. Kahjuks oli minu kokkupuude temaga üürike. Minu lastel veelgi lühem. Aga ta oli erakordne naine. See on mu mehe vanaema. Minu laste vanavanaema. Ta oli pärit Uuralitest. Tulnud siia koos eesti mehega sõja lõpus. Kasvatas siin ülesse kaks last ning nende laste lapsed ka veel osaliselt :) Siiani räägib mu mees kuidas ta Babusiga Uuralites reisidel käis.
See erakordne naine oli sõja aja noor, kes julges tulla tuhandete kilomeetrite taha võõrale maale, et järgneda oma armastusele. Kahjuks ei ole aga kõik armastused lõputud. Aga see ei takistanud teda olemast armastusväärne, hell, hooliv ja ennastohverdav.
Peale Babusi surma novembri algul käis mu peast läbi mõte. Me ei saa tema asju niisama ära visata ja anda. Suur osa inimesest on ju tema riietes. Riided on täis mälestusi. Sel momendil ma ei teadnud veel, kui palju on tegelikult riietest võimalik selle inimese elust ja põhimõtetest välja lugeda.
Saanud kätte Babusi kitlid ja puuvillased kleidid ja kardinad hakkasin neid sobitama. Juba siis oli näha, kui hoolikalt oli ta oma koduseid kitleid paiganud. Vahel oli ise õmmeldud kitlis paikade kohalt rohkem riiet võtta, kui paikade kõrvalt. Aag kõik need riiede olid tal kasutuses ja näigid väga korrektsed välja. Ja kui asusin siis neid riideid harutama ja tekkideks ümber tegema, oleks kui õmbluskooli sattnud. Milliste läbimõeldud võtetega olid õmmeldud seelikud ja kitlid. Ikka nii, et alläär ei olnud lihtsalt tagasi pööratud vaid kanditud. ET kui ära kulub, saab kanti vahetades ikka seelikut edasi kanda. või kuidas isegi poest ostetud kitli kaelakaar oli üle kanditud trikotaazribaga. Eks ikka kulumise vältimiseks. Läibimõeldud, hoolikas ja põhjalik töö. Tänapäeval ei oska me isegi mõelda sellisele asjale. Ei meie ega meie emad. Pole vist sõda näinud, või on massimood ja võõrad töökäed need, mis ei pane enam end ümbritsevaid asju väärtustama.
Igatahes mina sain sellest harutamisest ja õmblemisest tõelise õmbluskursuse. Kohati lausa kirudes neid hoolikalt palistatud, tepitud ja traageldatud, ääristatud kitleid. Aga siin on need esimesed kolm tekki. Neid tuleb veel. Aga Jõuluks valmisid need kolm. Tütrele, pojale ja lapselapsele.
Ja täna on Babusi sünnipäev. Palju õnne sulle ja aitähh, et ma sind natukene tunda sain.
Näe, jälle aasta vanemaks on saanud me kolhoos!
1 nädal tagasi
5 kommentaari:
Väga toredad tekid ja õige idee
Väga südamlik lugu.
Kõike kaunist!
Kuldaväärt mõte mäletused niimoodi säilitada. Osad kangamustrid on tuttavad ema ja vanaema garderoobist :)
Tõeliselt südamlik tegemine.
Ja nii ilusad tekid! Pikka iga neile, et mälestus kestaks veel ja veel :)
Ilus lugu. Väga kenad lapitekid.
Postita kommentaar