Ühes seltskonnas sai hiljuti öeldud, et mul pole lapse jaoks üldse aega. Pärast pani see pool naljaga pooleks visatud lause mind mõtlema. Tegelikult ei ole ju tõesti. EI ole ma selline vinge musterema kes juba veel sünidmata lapsele laseks läbi kõhu muusikat, ostaks talle merelooma häältega plaate, räägiks pikalt ja laialt maailma asjadest. Laulda ei julge ma talle üldse... Minu lauluhääl ei kannata kriitikat. Kunagi Pärnus sai Dnepri tagaistmel Läänemere laineid "lauldud". Üle Dnepri lörina oli kuulda kui mööda ja koledalt ma laulan. Lapsele asju ei koo/heegelda. Voodid, vankrid, hällid ja kõik muu muretsemata. Ja aega jäänud veel vaid 10 nädalat. Vahest on tunne, et ta tuleb varem. Niikuinii tuleb varem, sest kõik on tegemata. Isegi arvutit pole magamistoast välja visanud ja suurt koristust teinud.
Aga samas kas peaks olema oma veel mitte sündinud lapsest nii suures ahvivaimustuses? Vaimustada saab ta sind ka peale sündi oma naeratuse, esimeste sammude ja sõnadega. Ja siis saab ta ka oma aja mida soovib. Ma arvan...Ei ma tean.
Ja tegelikult ei tahagi teda segada väga seal sees. Kus mul see õigus teda segada kui ma ei tea täpselt kas talle see meeldib või mitte. Kui ta vahest siputab õhtuti siis müksad teda vastu päka alla või teed tema punnis pepule massaazi. Ja issi käest saab ta ka igal õhtul pai ja kaissu ka.
Perepilt
3 nädalat tagasi
2 kommentaari:
Mina ka ei laulnud ja muusikat ka ei lasknud, siis kui puhkusele jäin, siis rääkisin küll mõnikord, esimesele lapsele siis, teise lapsega rääkisin vist vähem, sest neid üksiolemise momente oli vähem. Ja asju ei julgenud ma ka eriti varakult valmis osta, kuigi enne sündi olid ikka asjad lõpuks olemas (kärud, hällid jne).
Kõige tähtsam ongi ju, et lapse jaoks aega oleks siis, kui ta juba päriselt olemas on ja seda aega vajab. Las ta olla kõhus rahulikult võimalikult väheste segavate faktoritega, ega sellist rahulikku aega rohkem ju ei tule :)
Mina ka ei vadranud. Kui laps sündis, oli ka algul nii imelik temaga rääkida, sest selline vastsündinu on ikka ju veel nagu oma maailmas. Aga kõik see tuleb
ajapikku ja praegu mul on vahest lapsega poes rääkides tunne, et mõni kõrvalt vaatab imelikult, kui ma küsin lapse käest, et millist mahla ta tahab ja mis me täna süüa teeme :)
Minul läks tähtaeg üle aga lõppudelõpuks tuli ikka ema koristama, kui me sünnitusmajas olime.
Ja noh, see ninnu-nännutamine ei tee kellestki veel head ema. Ema on ikkagi inimene, selline nagu ta on ja see ongi tore.
Postita kommentaar