Jedi rüütel ja tähesõjad

Ma ostsin endale selle. Igavesti uhke tunne oli. Ähvardasid küll, et on teistmoodi heegeldada, aga minu arust oli väga hea. Eriti pimedas toas last magama valvates :) Vehid nagu tähesõdade rüütel ja võitled lapse magama saamise nimel. Valgust oli nii palju, et pidi lausa lapse voodile katte ette panema, et teda see ei häiriks. Igatahes on see üks väärt riistapuu. Kui viriseda, siis vaid selle üle, et puudub vinge heli...uwooow....uwouuu

Otsingud

Ei mitte eneseotsingud ega ka midagi muud põhjapanevat. Lihtsalt ja labaselt tolmuimeja kotte oma nimelt. Kas te kujutate ette, et ma pidin terve linna läbi sõitma, et armetud 5 kotti saada. Ja kuskil ei ole meie kõige tavalisemaid Elekroluxi tolmuimeja kotte. Selver on täis igatsugu imelikke, aga seda mida vaja ei ole. Firma pood laiutab käsi. Väidetavalt hästi varustatud pood ei tea neist midagi. Lõpuks 5 pood suutis leida ühe paki. Ei tea kas rahvas ostis enne jõule poed tühjaks neist suures koristamistuhinas ja nüüd pole veel varusid jõutud täiendada?

Emme kasvab suureks

Nii kurb kui see ka pole, magab Jass nüüd juba teist ööd oma voodis. Lihtsalt pühapäeval tundus, et nüüd on õige moment ja tõstsin lapse oma voodisse. Ja nii kurb oli pärast oma voodisse magama minna. Ei nohisenud seal kedagi mõnusalt. Esimesel ööl magas jass ilusti kella 6ni oma voodis. Täna aga juba terve öö. Et kas mu laps on nüüd suureks kasvanud? Nukker ja kurb aga samas ka tore ja vahva. Ja eks nüüd läheb lahti see maailma avastamine ja piiride laiendamine. See muidugi käis varem ka juba.

Oinas ja mihkel

Igal oinal on oma mihklipäev ja minu oma saabub kevadel, kui 4+2 magisrid on sunnitud lõpetama. Mitte et mulle üle kõige maailmas meeldiks koolis käia, aga ikkagi oli see päris tore ja nii kiirelt ma ka nagu lõpetada ei taha. Eeriti siis, kui viimaseid aineid üle kandes võib selguda, et ma võiks täitsa vabalt Cum laude lõpetada. Eh. Iseenesest ju tore, aga see paneb lõputöö kirjutamisele päris suure pinge ja aega on vaid 2,5 kuud. Oh ma ei või. Oleks võinud mõned veidi kehvemate hinnetega ained üle kanda. Samas kõlab ju uhkelt see Cum laude... Eks ma pean Jassiga läbirääkimisi pidama. Muidu võib tema uneajast kirjutamisest väheks jääda. Aga Jass peaks ju koolis käimisega juba tuttav olema. Minu kõhus olles, andsime me koos tunde ju.

Mõte

Üks päev tabasin end mõttelt, kas mina suudan oma lapsi võrdselt armastada? Praegu on neid üks ja ta on kõige kallim ja armsam. Aga kui neid on kaks. Kas ma pean siis oma armastuse pooleks jagama? Või tuleb seda sama palju kuskilt juurde? Ma tahaksin, et kõigil mul lastel oleksid võrdsed võimalused ja ma suudaksin neid vastavalt nende eripärale toetada ja nõu anda. Iga laps on ju erinev ja ei peagi kõiki minu ootusi ühte moodi täitma. Üks laps peab tehnikat tähtsaks ja on matemaatikas lahtise peaga. Siis ei ole ju mul vaja teda laulukoori saata, et oma kunagisi täitmata unistusi teoks teha. Aga järgmine laps äkki on matemaatikas täielik käpard, aga väga lahtiste kätega. SIis ma ei pea ju teda hambad ristis ülikooli suruma. Ta saab oma eluga näiteks tisleri või ehitajana palju õnnelikumalt elatud.
Tänahommikuses hommikutelevisioonis oli ka tore mõttearendus emast, kelle kaks poega töötasid vihmavarju meistri ja kunstnikuna. Ja ema oli päiksepaistelise ilmaga kurb, et vihmavarju meistril ei lähe hästi ja vihmase ilmaga kurb, et kunstnik ei saa maalida. Aga tark mees käskis näha kõiges head. Ja siis oligi ema õnnelik kui vihma sadas, sest vihmavarju meister sai vihmavarje müüa ja ilusa ilmaga sai kunstnik maalida. Tahaks ka nii. Ma loodan, et läheb nii.
Aga hirmuga vaatan, et mõnel juhul seda armastust ja hoolivust ja mõistmist ei tule teise ja kolmanda lapsega juurde. On üks laps, kes on üle kõige ja teistle justkui ei olekski enam armastust ja hoolivust jätkunud. Või on selline laste erinev kohtlemine sõltuv millestki muust? Et üks näiteks täidab kõiki vanemate ootusi ja teine nähes, et temal kuidagi miski ei õnnestu vanemate silmis lööb käega ja loobub üldse üritamast. Ja kas siis üldse tuleks lastele mingeid ootusi panna? Laseks neil ise leida neile sobiva raja ja suunata neid vaid kergelt. Või kas laps suudaks end vanemate silmis hiljem tubli ja heana näidata? Või on vanematel siis juba selge, et ega sellest lapsest asja ei saa? Sellest võib ju lapsele päris sügava hingelise armi jätta. Täiskasvanuna puudub tal eneseusk ja soov midagi paremini teha. Ja kas samasugune käitumine läheb edasi ka tema laste puhul?
Miks siis üldse teist või kolmandat last vaja on? Ja kas armastuseta lapse lapsed ka vanavanemate silmis midagi väärt on?
Õnneks mu oma ema on minu arust vähemalt meid kõiki kolme võrdselt armastanud ja meie tegemisi toetanud. Kunagi pole üks laps olnud teisest tähtsam. Aga kas ma ka nii suudan? Teistsuguseid näiteid on ju maailmas mitmeid :S
Vot sellised imelikud mõtted.

Head uut aastat (aga meie ehitame)

Uus aasta tuli meile mitme vaba päeva ära kasutamisega. No mis sa ikka paremat teed, kui töö hunnikus seisab ja tegemist nõuab. Ja nii tulidki minu ema ja isa ning vend ka appi ja hulga tööd sai tehtud. Ettevalmistused kevadiseks sisse kolimiseks. Sauna eesruumi lagi on nüüd olemas. seinad korra lihvitud ja pahteldatud, elektri juhtmed veetud ja paar seinagi ehtiatud.

Jass oli ka igal pool hoolega abiks ja õppis mööda redelit ronimise ära. Nii üles kui alla ronimise. Nüüd osaks juba külas olles trepist ka alla tulla.

Igatahes suur aitähh kõigile. Te oliti tublid ja meil on tõesti hea meel, et meil selline abivägi on.