esmaspäev, jaanuar 21, 2008

Mõte

Üks päev tabasin end mõttelt, kas mina suudan oma lapsi võrdselt armastada? Praegu on neid üks ja ta on kõige kallim ja armsam. Aga kui neid on kaks. Kas ma pean siis oma armastuse pooleks jagama? Või tuleb seda sama palju kuskilt juurde? Ma tahaksin, et kõigil mul lastel oleksid võrdsed võimalused ja ma suudaksin neid vastavalt nende eripärale toetada ja nõu anda. Iga laps on ju erinev ja ei peagi kõiki minu ootusi ühte moodi täitma. Üks laps peab tehnikat tähtsaks ja on matemaatikas lahtise peaga. Siis ei ole ju mul vaja teda laulukoori saata, et oma kunagisi täitmata unistusi teoks teha. Aga järgmine laps äkki on matemaatikas täielik käpard, aga väga lahtiste kätega. SIis ma ei pea ju teda hambad ristis ülikooli suruma. Ta saab oma eluga näiteks tisleri või ehitajana palju õnnelikumalt elatud.
Tänahommikuses hommikutelevisioonis oli ka tore mõttearendus emast, kelle kaks poega töötasid vihmavarju meistri ja kunstnikuna. Ja ema oli päiksepaistelise ilmaga kurb, et vihmavarju meistril ei lähe hästi ja vihmase ilmaga kurb, et kunstnik ei saa maalida. Aga tark mees käskis näha kõiges head. Ja siis oligi ema õnnelik kui vihma sadas, sest vihmavarju meister sai vihmavarje müüa ja ilusa ilmaga sai kunstnik maalida. Tahaks ka nii. Ma loodan, et läheb nii.
Aga hirmuga vaatan, et mõnel juhul seda armastust ja hoolivust ja mõistmist ei tule teise ja kolmanda lapsega juurde. On üks laps, kes on üle kõige ja teistle justkui ei olekski enam armastust ja hoolivust jätkunud. Või on selline laste erinev kohtlemine sõltuv millestki muust? Et üks näiteks täidab kõiki vanemate ootusi ja teine nähes, et temal kuidagi miski ei õnnestu vanemate silmis lööb käega ja loobub üldse üritamast. Ja kas siis üldse tuleks lastele mingeid ootusi panna? Laseks neil ise leida neile sobiva raja ja suunata neid vaid kergelt. Või kas laps suudaks end vanemate silmis hiljem tubli ja heana näidata? Või on vanematel siis juba selge, et ega sellest lapsest asja ei saa? Sellest võib ju lapsele päris sügava hingelise armi jätta. Täiskasvanuna puudub tal eneseusk ja soov midagi paremini teha. Ja kas samasugune käitumine läheb edasi ka tema laste puhul?
Miks siis üldse teist või kolmandat last vaja on? Ja kas armastuseta lapse lapsed ka vanavanemate silmis midagi väärt on?
Õnneks mu oma ema on minu arust vähemalt meid kõiki kolme võrdselt armastanud ja meie tegemisi toetanud. Kunagi pole üks laps olnud teisest tähtsam. Aga kas ma ka nii suudan? Teistsuguseid näiteid on ju maailmas mitmeid :S
Vot sellised imelikud mõtted.

5 kommentaari:

Krista ütles ...

Seda, kui mitu last on "palju", saab vist teada alles siis, kui järjekordne laps on sündinud ja pisut aega möödagi läinud. Kui pead üksi koos kahe lapsega linna minema, nad kordamööda jonnivad/karjuvad bussis ning pead kuidagi lihtsalt sellest olukorrast end läbi lohistama (vaimses mõttes), siis ei teki küll soovi kolmanda lapse järele. Kui jonniealine ja titt on kodus ning mängivad ja on üleüldine muhe olemine, siis tekib jälle tunne, et muidugi oleks kolmanda jaoks ka (vaimses mõttes) ruumi.
Võib ju loota, et inimesed muutuvad (paremuse poole) ja et armastuseta lapse lapsest saab armastatud lapselaps.

Aet ütles ...

Sul on täna tõesti imelikud mõtted :)
Mina arvan, et lapsi peab olema nii palju, kui palju sa oled kindel, et suudad nad ise üles kasvatada. Et kui ikka 10 last teed ja siis vingud, kuidas riik ei aita, siis on nõme.
Aga miks lapsi võiks kindlasti olla rohkem kui üks? Sest muidu on see üksik laps ju täitsa üksi. Mina olen veendunud, et vähemalt üks õde või vend peaks lapsel ikka olema. Kasvõi selle pärast, et laps õpiks teistega arvestama ja asju jagama jne. Ja kui ema-isa enam ei ole, siis õde või vend ikka on ja see on ikka midagi muud, kui ülejäänud sugulased, olgu neid kui tahes palju.
Armastusega on nii, et seda tuleb jah samapalju juurde, ei pea olemasolevat pooleks tegema teise lapsega :) Sina ei pea selle pärast kohe kindlasti muretsema :)

jutupaun ütles ...

Kahjuks Aet on mul olemas eluline näide, kus tõrjutud lapse lapsed kah ei leia vanavanemate silmis tähelepanu. Ja siis on sellistest lastest ja nende lastest kahju.

Aet ütles ...

Aga kas siis on nii, et üks laps on lemmik ja teine tõrjutud? Sel juhul ei ole ka selle ühe puhul suure tõenäosusega tegemist ju armastusega, vaid ongi asi nii, et see laps lihtsalt vastab vanemate ootustele ja teine siis mitte. See on hoopis teine asi siis ja sellised suhted ja suhtumised on siiski erandid, mitte reeglid (mõtlen mina oma naiivsuses).
Sinu puhul ei juhtu seda kohe kindlasti, selle pärast sa muretsema ei pea ;)

Muhv ütles ...

mina arvan ka, et kui vanem suudab armastada üht last, armastab ta kõiki võrdselt. kui mõni laps on tõrjutud, siis pole selle lemmiklapse suhtes ka tegemist armastusega, vaid vanemate eneseimetlusega, et vaat kui hästi me temaga hakkama oleme saanud.