Ja siin on meie uputuse teine päev.
HOmmikul oli vesi enam vähem kontrolli all. PUmbad olid öö otsa pumbanud ja vesi tiigist peaaegu lahkunud. Põllupealne vesi oli veel lume moodi. Tarmo kohendas tammi ja läks tööle.
Meie jäime Jasperiga veevalvesse. Ja siis hakkas tamm lekkima. Saime pidama. Aga päev muudkui edenes, päike paistis ja õues oli 12 kraadi sooja.
Ja lumi sulas ja sulas ja sulas. Varsti oli meil aias juba väiksemat sorti ookean. Õhtuks lekkis aga tamm juba nii, et vahepeal peaaegu kuivaks saanud tiik oli kuni sisse tulevate veetorudeni vett täis.
SIis sai Tarmo vee jälle pidama. Samal ajal lustis Jasper täiel rinnal. Hea et vanaema sellise kombe ja
tädi sellised kummikud meile toonud on. Laev käis tuut tuut mööda vett ja vahepeal uppus ära kah, aga pole hullu.
Õnneks on see laev täisa laevatamiseks loodud. Lisaks on hakanud jõudsalt sulama ka jääkihi sisse tehtud augud,
kust kaudu võiks ka osa vett maasse imbuda ju. VÕi vähemalt minu naisterahva loogika järgi võiks.
Ja mis on veel asja juures müstiline. Ükski asi, mis kunagi on niisama või nalja pärast või lihtsalt lapsele ostetud pole olnud asjata.
Riie läks kottidele, jasperi väike metall-labidas on suurepärane liivakottide täitmiseks ja üle jäänud vihmaveetoru
sai vooliku pikenduseks.
Lisaks on see uputus toonuv välja minu abikaasa veel varjul olnud luuletaja :) Loodame, et see jätkub ka peale vee taganemist. Kuigi filosoofiate järgi kannab vesi endas suhtlemise ja lobisemise jõudu :)
Illustreerivatel piltidel on näha siis lume sulamine hommikul umes kella 10 kuni õhtul 7ni.
KUi mõni lumeuurija neid pilte kasutada peaks tahtma oma uurimistöös siis võta ühendust. Mul on neid pilte veel ;)
1 kommentaar:
No külmunud maapinna sisse ei imbu midagi, see on kindel. Aga kui jää katki, mine tea, ehk pääseb selle all lihtsalt ka mujal voolama kui jää pealt :)
Tartus uputab ka. Riia ringil sõites tundsin end kui lendav laev, vesi suure kaarega kahte lehte laiali...
Postita kommentaar