Inimlik mina

Asi sai alguse sellest, et meie auto pagasnikusse tekkis kummaline paberipuru hunnik. Algul ei saanud aru, aga siis tekkis ka Joosepi turvatooli väike näkitsetud serv. Siis taipasime äkki, et suure külmaga on meie maja ees seisva auto sisse kuidagi pugenud üks hiireke. Imestasime tükk aega, et mida see vaene hiireke seal autos sööb, aga selgus, et ühest poes käigust oli autosse ununenud hapukoore pakk. See oli loomulikult kenasti ära külmunud ja hiireke sai otsast näkitseda nagu jäätist. Mind aga paneb imestama see, et kuidas see hiireke autosõidu ajal krampe või rabandust ei saa. Mürin, kolin ja hääled ümber ringi ju. Igatahes, kui hiireke Jasperi pulgakomi ka nahka pani, sai mõõt täis ja mina läksin poodi hiirelõksu ostma. Valida oli puidust klassikalise ja metallist uuema lõksu vahel. Mina vaatasin ühte ja tesit ning tegin valiku. Kuna sellel metallist asjandusel olid servad sakilised ja tundus, et sinna vahele jäämine on väga valus, siis hakkas mul hiirest kahju ja ostsin selle lihtsama ja vanaaegsema. Saada veel selline hellik hiirelõksu ostma. Hea et apteegist marlit ja vatti lisaks ei toonud, et lõksu vahele jäänud hiir end pärast tohterdada saaks. Aga poes oli mul seda sakilise servaga lõksu vaadates väga paha olla ja tunne tõesti selline, et vaene hiireke, kui ta siia vahele peaks jääma.
Tarmo seadis lõksud autosse ülesse ja eks siis näis, mis saab. Hästi söönud hiir peaks olema. Puhta koore ja kommi peal ju ikkagi. Aga mind vist enam lõksu ostma ei saadeta.