Vastukaaluks Elsa kodustatud kassi loole võin ma rääkida kuidas hiired meid ründavad.
Imelik on see, et mina kui maalt pärit inimene arvasin, et hiired suurtes korterelamutes ei ela. See rohkem prussakate pärusmaa ;) aga vot võta näpust. Kui ma ühel õhtul rahulikult põrandal pontso motiive sättisin, jäi mulle kapi silmanurka kapi alumise serva all olev hall kogu. Hirmus pisike teine, nina uudishimulikult minu poole ja saba veel igaks juhuks kapi all. Ja kui ma siis olin oma aeglases ja õhtuselt unises ajus selle signaali ära töödelda... oi kui kiire siis hakkas. Olin kahe suure hüppega diivani peal mehe süles. Ise veel itsitasin et näe jälle suudavad hiired mind ehmatada. Hiir oli aga külmema närviga kui mina. Tatsas kapi alt välja ja hakkas välisukse poole minema stoilise rahuga. Mees siis orgunnis purgi ja püüdis selle hiirekese kinni. Läbi purgi oli mul ka juba julgem hiirt vaadata ja ma viisingi ta õue. Panin veel ilusti põõsa alla rohu sisse, et külm ei oleks tal. Aga õues oli külm ja ega talle vist väga ei meeldinud seal ka ja minust ta sinna väga meelehitlike ja pikki hüppeid tegema jäi.
Aga jah hiiri ju tegelikult kartma ei peaks, aga kui kunagi lapsepõlves oled sa köögi põrandal kogemata rotile peale astunud pimedas (sellele mille ema on õhupüssiga maha lasknud ;) ja mis ootas, et isa ta sealt ära korjaks) siis mina annaks küll inimesele pisiloomade kartuse andeks. Ja tegelikult on nad armsad
