Moe ajalugu - Keskaeg / Fahion history - Medevial times

Nii. Nüüd olen jõudnud oma konspektiga sinna maale, kus keskaeg juba natukesta aega Euroopat valitsenud on ja lõigegi juba natuke arenenud. Tuunika lõigatakse külgedelt ja seljalt lahti ja nii saab naiste kleidi ülaosa väga tihkelt ümber keha tõmmata. Samuti saab kleiti laiendada taha õmmeldava kiilu e. slepi abil. Aga slepi saab teha väga pika :) Ja et näha oleks, et seljas ikka kaks keleiti, alumine siis kehasse töödeldud ja pealmine ikka veel veidi kotti meenutav, tõstetakse ülemist kleiti käies veidi rohkem kui alumist. Hästi ilusaks peeti kollast aluskleiti ja peal purpirist kleiti ning kõige otsas sinine paelmantel. Paelmantel on kurgu alt paelaga ühendatud ja et pael pooma ei hakkaks hoiti seda elegantselt näpuga rinnal.
Ühel momendil, aga lõigatakse ülemise kleidi varukad küljest ja käeaugu kaar jääb väga pikaks ja teravaks. Seda hakkavad kirikumehed kutsuma Kuradisilmaks.

Ehtena kasutatakse vööd, mis hoiab riideid, on dekoratiivne ja näitab saledat pihta. Armastati ka väga tisi ehteid. Näiteks kanti kuni 20 sõrmust, kaelas olid ketid ja rõivaid kinnitati prossidega. Vööl kandsid naised nuga, kääre, kimbukest aromaatseid rohtusid, nõelahoidjat, kullatud kulliküünt hammaste torkimiseks, peeglit, mis tol ajal oli lihvitud metalli tükk.

Gooti periood 13-14 sajandil

Ilmuvad esimesed raudrüüd. Raudrüü on ka see, mille põhjal pärast arendatakse välja varuka lõige. Siiani on varukas endiselt neljakandiline tükk riiet.

13 sajandi kleit ja vammus e. tuunika lõigatakse taljest läbi ja lõigatakse ka varukas otsast. Samas käeaugu ja õlakaare konstruktsioon tuleb hiljem. Varukad ühendatakse nööpide ja prossidega kleidi külge.

13 sajandi algul oli Pariisis 700 rätsepa ja 300 tsumfti. Gooti ajastul peeti tähtsaks roosi kui neitsi Maarja lille. Roosi õielehti pandi peekrisse joogi sisse või käidi õitega kaetud vannis. Roosid, tulbid ja viinamarjad on esimesed taimornamendid, mis kooti ka riietesse sisse. Lisaks kasutati ka tikandit, mis tugevdas õmblusi.

14 sajandi mehe riietus

Kuna mees peab palju liikuma, hakkab muutuma sääresidemete osa kostüümis. Hakatakse kandma sukki, püksid lühenevad ja sukad kinnitatakse algseste trippidega vöö külge. Sukk on ainult sääre osa, talda pole ja õmmeldakse tagant kinni. Ei tunta veel ringselt kudumist. alles 16 sajandil hakatakse sukki kuduma.
Sukkade ja pükste osa varjab tuunika. Alumine tuunika muutub särgiks ja pealmine vammuseks, mis lõigatakse vöö kohalt läbi. Ülemine osa on raudrüü all ja kitsas, alumine aga pikk ja põlvini.

14 sajandil peale pikka õitsengu aega jõuab katke euroopasse. Inimesed sellest sokis ja ennustavad maailma lõppu. Sellest tulenevalt ka paras naudisklemise, pidude panemise ja kõigest viimase võtmise meeleolu. 14 sajandil vaheldub mood meeletu kiirusega. Meeste vammus lüheneb ja vöö liigub puusale. Vaimulikud jorisevad selle peale, et mees käib riides nagu vorstinahk ja kui kummardab siis on pee paljas. Eks seal omajagu kadedust ka sees oli. Meeste soeng oli pikk, vähemalt õlgadeni juus, mis oli vaba mehe tunnuseks. Palju oli peakatteid. Aadlikel sulgedega ehitud kübarad. Jalanõudeks madalad saapad.

Mõiste "tähtis nina" pärineb keskajast ja tuleneb tolleaegsest kinganinast. Mida pikem oli kinga nina, seda tähtsam oli mees. 1363 tehti Inglismaal seadus, mis määras kinga nina pikkuse. Lihtkodanikul võis nina pikkus olla kuni 15 cm, mitteaadlikul härrasel 37,5 cm ja aadlikul 60 cm. Keskmiselt oli kinganina 45 cm pikk ja kinnitati põlve juurest nööriga jala külge.

Nüüd kui kleit on fikseeritud ja ülevalt ümber keha, saab hakata ka dekolteed suurendama. Kosmeetikas kasutati heleda jume saavutamiseks kasutati kaane. Kustutamata lubjaga eemaldati karvu. Hinnatud parfüümideks olid roosiõie vesi, vürtsid ja äädikas. Huuled määriti kokku meega, et oleks lopsakamad huuled.

Naiste riietus oli muutunud neitis Maarja kultusega seoses. Lai vöö, suur dekoltee, kaelal läbipaistva kangaga, uuesti tuli kasutusse slepp, peas torukübar. Slepi ja kübara pikkus regelementeeritud. Madenas mõõdetakse sabad turuplatsil üle ja kui saba liiga pikk, lõigati mõõgaga maha üleliigne osa. Slepp oli kuskil 6-7 meetrit. Torukübara kõrgus oli keskmiselt 60 cm, aga eriti uhke oli 1 -1,2 m pikkune kübar. Uksest sisse käisid naised väidetavalt põlvili.

Burgundia mood

Põhja Prantsusmaa ja Belgia 15 sajandil 100 aastase sõja lõpus. Värvivalik muutub ja tulevad moodi hall, must ja violett. Must on kõige kallim värv, kuna seda on raske saavutada. Pidulikel puhkudel kasutati ka rohelist, punast ja valget.
Meeste vammus on ülalt lopsakas ja vöölt kokku hoitud, alt jälle lopsakas. Rõivad pidid olema voldilised, nn orelivilevoldilised. Neitsimaarja kultus tegi naiste riietusega veel ühe huvitava triki. NImelt hakkasid naised kandma kõhul väikest patja nii, et välja nägi nagu nad oleks rasedad. Pealmise kleidi varukas veidi liiga lopsaksas ja ripub alla poolde põlve. Varukal võib olla mitu käe auku. Kõikidel asjadel oli alla vooder, mis on teist värvi kui pealmine riie. Servad riietel tehti säbruliseks. 15 sajandil võtavad mehed kasutusele särgi. Riietus koosneb särgist, vammusest ja mandlist. Sukpüksid on pükste külge kinnitatud ja neil on juba tallad. Sukkade peale tõmmatakse veel ühed püksid.

Arnolfini pulma portree Jan van Eyck. Naine ei ole abiellumise hetkel rase juba, vaid on riietunud viimase moe järgi, kandes kõhul patja.