MEil on siin väga vilgas elu. Üks päev kui jass magas, roomas selline koleloom üle meie põranda. Mina loomulikult röögatasin kõigepealt. Hea et vaesele loomal kõrvu pole, muidu oleks ta vist kurdiks jäänud. Ega ma ju tegelikult konni ja muid loomi ei karda. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui nad minu lähedal suvatsevad olla. NO ja siis ma üritasin teda dresseerida ning elegantselt kaikaga paberile ajada, et ta ikka õue lõpuks jõuaks. Õnneks jõudis. Aga õues on meil selline pilt. Vihma sajab ja muruplatsil ajab üksteist taga vähemalt 10 linavästrikku. Lisaks pääsukesed. Igavesti vahva on neid vaadata.
Ja nüüd kõige tähtsam. Kui Jass oli päevastest toimetustest täitsa ära väsinud, otsustasime meie oma kodu südame ellu äratada. Selleks pidi aga tarmo peaaegu ahju ronima, sest ega meie ahi mingi nalja tegemise ahi pole. Ikka korralik ja sooja andev. Esimene tuli koosnes küll 4 pulgast ja 2 paberist, aga tuld jätkus lausa pooleks tunniks ning tõmme oli nii vinge, et leek kohati sama pikk oli, kui pulgad ise. Ja pimedal augustiõhtul on seda tuld täitsa tore vaadata. Ja loodame, et külmal talvel annab see süda meile korralikult sooja.
Näe, jälle aasta vanemaks on saanud me kolhoos!
1 nädal tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar