blogimisest

Eile vaatasin Viljandi Ugala ajalugu käsitlevat saadet ETVst. Päris põnev oli. Ei teadnudki, et see legendaarne Armastus kolme apelsini vastu on sealt pärit. Ja et ka Oklahoma ja Tõrksataltsutus mis mulle noorest põlvest väga hinge on jäänud, on sealt pärit. Samas jäi mulle sellest saatest meelde üks teatrit puudutav lause mis võiks kehtida ka blogide kohta. nimelt väideti, et kui käiakse teatris etendust vaatamas ja see ei meeldi, siis teist korda enam nii naljalt samasse teatrisse tagasi ei tulda. Jäin mõtlema selle üle ja tundub, et see on tõsi ja seda saaks edasi kadna ka teiste asjade peale. Näiteks see sama blogimine. Kui sa loed blogi, mis sulle ikka midagi ei anna, siis naljalt sa sinna enam tagasi ei lähe lugema. Kuigi järgmisel päeval võib see sama blogi omanik hakata kuldmune oma lehele postitama. Aga kelle kaotus see siis on? Tema, kui tema lugejaskond väheneb või minu kes ma tema mõtteid ename ei loe. Esimesel puhul oleks blogija kaotaja kui ta kirjutaks asju suurest enese näiteamise himust. No palju neid ikka on, kes kasvõi natuke ei tahaks oma blogiga eputada või end näidata? Samas kui lugejal jääb lugemata miskit huvitavat jääb ka tema silmaring laienemata... hm seega nagu kaotus mõlemapoolne ikka.

Aga tegelikult peaks endale lubama, et ma rohkem grammatika peale rõhku paneksin ja seda nii inglise kui eesti keeles. Tore on küll tammsaarelikke pikki lauseid kirjutada, aga kui neist aru saamine nõuab kirjavahemärkide puudumise tõttu roppu vaeva, siis on jama ikka küll. Ja see ei ole vabandatav, et me oleme Tammsaarega ühest rabast vett joonud ja ühe mätta pealt marju söönud. Sajandilise vahega küll. Ja ingise keele grammatika pärast ma võiks end lausa laua alla häbeneda. Või läheks kohe põranda alla?

Thinking about blogging and my grammar.