Eile vaatasin Viljandi Ugala ajalugu käsitlevat saadet ETVst. Päris põnev oli. Ei teadnudki, et see legendaarne Armastus kolme apelsini vastu on sealt pärit. Ja et ka Oklahoma ja Tõrksataltsutus mis mulle noorest põlvest väga hinge on jäänud, on sealt pärit. Samas jäi mulle sellest saatest meelde üks teatrit puudutav lause mis võiks kehtida ka blogide kohta. nimelt väideti, et kui käiakse teatris etendust vaatamas ja see ei meeldi, siis teist korda enam nii naljalt samasse teatrisse tagasi ei tulda. Jäin mõtlema selle üle ja tundub, et see on tõsi ja seda saaks edasi kadna ka teiste asjade peale. Näiteks see sama blogimine. Kui sa loed blogi, mis sulle ikka midagi ei anna, siis naljalt sa sinna enam tagasi ei lähe lugema. Kuigi järgmisel päeval võib see sama blogi omanik hakata kuldmune oma lehele postitama. Aga kelle kaotus see siis on? Tema, kui tema lugejaskond väheneb või minu kes ma tema mõtteid ename ei loe. Esimesel puhul oleks blogija kaotaja kui ta kirjutaks asju suurest enese näiteamise himust. No palju neid ikka on, kes kasvõi natuke ei tahaks oma blogiga eputada või end näidata? Samas kui lugejal jääb lugemata miskit huvitavat jääb ka tema silmaring laienemata... hm seega nagu kaotus mõlemapoolne ikka.
Aga tegelikult peaks endale lubama, et ma rohkem grammatika peale rõhku paneksin ja seda nii inglise kui eesti keeles. Tore on küll tammsaarelikke pikki lauseid kirjutada, aga kui neist aru saamine nõuab kirjavahemärkide puudumise tõttu roppu vaeva, siis on jama ikka küll. Ja see ei ole vabandatav, et me oleme Tammsaarega ühest rabast vett joonud ja ühe mätta pealt marju söönud. Sajandilise vahega küll. Ja ingise keele grammatika pärast ma võiks end lausa laua alla häbeneda. Või läheks kohe põranda alla?
Thinking about blogging and my grammar.
Näe, jälle aasta vanemaks on saanud me kolhoos!
1 nädal tagasi
3 kommentaari:
Kõik need kolm on muide mitte nii väga Ugala kuivõrid lavaka 13. lennu etendused (Elmo Nüganen, Raivo E. Tamm, Külli Palmsaar, Merle Jääger, Noormetsad, Dajan Ahmed, Piret Kalda, Epp Eespäev, Hendrik Toompere jun, Anne ReemannRain Simmul, Andres Dvinjaninov...). Jube tugev kursus oli! Tollaaegse täisväärtusliku mulgina vaatasin neid etendusi ikka korduvalt ;)
"Tõrksa taltsutus" ja "Oklahoma" olid nende diplomietenduseks (mille "koduks" oli Ugala). "Armastus 3 apelsini vastu" suuresti nende tuumiku etendus, küll Ugala egiidi all. Tollest ajast teisigi vahvaid komöödiatükke...
just just. See 13 lend on väga tegus ja vahva. Kusjuures üks neist Noormetsadest on pärit minu kodukoolist ;) Ka meil käis siis aktiivne kooliteater ja tehti igatsugu vahvaid asju, alates "Roknroll ja ridamajast" kuni "Minu pere ja muud loomad" Kahju et ma siis nii väike olin ja etendustele mujale eestisse ei saanud :S
Oo, Oklahoma - mäletan mäletan, et kõik tüdrukud tahtsid Kalda nahas olla :)Seda etendust sai ikka mitu korda vaatamas käidud, kuigi ma ei ole üldse teatriinimene. Allan Noormets oli siis nii kena ja noor ja peenike ;) Oh seda lapsepõlve :)
Postita kommentaar