3 tundi vahet

Et siis meie kivide paneku saaga eelviimane osa. Eelviimane selle pärast, et mingid tsemendiga asjad jäid ikka tegemata. no ja need uued lillepeenrad on vaja ka ju kõik ära teha kevadel :) Aga igatahes ähvardas ilmateade ju kolmapäevaks lumesadu ja nii saabus Tarmo teisipäev õhtul poest 1/4  tonni liivaga. Osa kive oli külmunud ja sinna vahele sai liiva kenasti harjaga lükata. Osa kive maja lähedal olid aga soojad ning liiv ei olnud seal sugugi kuid ega sõnakuulelik. Seega tei Tarmo seal pool ööd kestvaid iluvingerdusi ning kastis liiva kastekannuga vuukide vahele. Kivide vahed peavad ju enne autoga pidulikult peale sõitmist kehasti liiva täis olema, muidu vajuvad ära.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis enamus meesperest oli ametis. Esialgu vähemalt.

Kahjuks ei ole seda pilti, kus Tarmo öösel kell 4 lõpetas. Minule u hommikul kell 7 avanes juba selline pilt, nagu all näha.

Suur nukuriiete raamat

Minu käsitööalased tegemised on laste sündides üha enam tahaplaanile jäänud, aga alati on midagi kuskil tegemisel ja pooleli. Samuti oli selle raamatuga. Selle agus jääb kuskile Jasperi sünni juurde, kus hakkasin heietama vaikselt mõtet, et võiks ju oma tulevasele tütrele nukuriideid teha ja käisin Maaja Kalle koolistusel, et õppida kaltsutitte tegema. Tütart mul veel siiski pole, on hoopis kolm võrratult ägedat poega. Aga selle eest on valmis saamas selline tore asi nagu Suur Nukuriiete Raamat. TEA kirjastus võttis vaevaks minu ideest kinni võtta ja asi ära teha. Ja see tegemine oli põnev. Praegu silume veel viimaseid lehti ja kohe kohe läheb raamat trükki. Eks siis kui väljas, annan teada, kus ja millal esitlus tuleb ja kas ma autogrammi ka jagan. Igatahes võib praegu raamatut natuke sirvida ning ettetellimine on ka avatud.

Suured tänud suure vaeva nägijatele ja võimaluse andjatele.

Pilt on TEA Kirjastuse kodulehelt.

Jasperi tuba

Ilm on sompus ja õues enam eriti ei taha olla. Seega tuleb võtta ette tubased toimetused. Ja mis oleks parim motivaator, kui mitte lähenev poja sünnipäev, et tema tuba valmis teha. Ega seal ju eriti midagi jäänud polnudki. Seinad pahteldada, värvida põrand ja lagi teha :) No ja kui see kõik tehtud sai, nii et Jasper ise arugi ei saanud, et tema tuba valmis on, siis jäi veel üks nädalake sünnipäevani. Millega seda sisustada? Juba varasemast oli plaan, et tema toa seinale tuleb midagi maalida. No maalime. Valisime Tarmoga paar pilti välja, ja nende hulgast siis veel kaks kõige meeldivamat ja nii me Joosepiga siis maalisime. Iga päev natuke sel ajal kui Jaagup magas. Joosep oli ka hea ja ei lobisenud üldse.

Kõigepealt valmis üks roheline draakon. Näpu harjutuseks. See ristiti pärast tarkuse draakoniks.

Siis tuli aga suure kord. Kuna see sein on selline, kuhu ei saa ühtegi kappi ega riiulit panna, siis ei pea ka eriti muretsema, et midagi ette jääks. Ühest nurgast tuleb lihtsalt ukse ja teisest väikese riiuli jagu ruumi jätta. Joonistasin aga jälle grafoprojektoriga jooned seinale ja hakkasime tegema.

Esimsese päeva lõpuks sai pea.

Teise päeva lõpuks said jalad. Jaagup oli eriti tubli ja magas kaua :)

Kolmanda päeva lõpuks sai osa tiibasid valmis.

Ja siis anti sünnipävalapsele pidulikult kätte link ja ta sai oma tuppa. Kusjuures ööl enne sünnipäeva, kui meie veel tuppa lampi lakke kruvisime, kakerdas Jass mööda maja ringi ja vilksamisi nägi toa uksest vist sisse ka. Aga õnneks oli ta piisavalt unesegane, et midagi  aru ei saanud.

Tänava kivid

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et aprillis ostsime endale tänavakivid. No ja siis on vaja ju ka need kuhugi lõpuks paika panna. Selleks oli meil maja esine plats ja küljepealne, kuhu hiljem puukuur tuleb. Alguses oli meil selline suur plats, kus oli natuke killustiku ja palju igasugust soga. Tarmo siis hoolega mõõtis ja arvutas ning lõpuks sai teada, palju kuskit midagi ära peab viima. Selleks oli aga traktorit vaja. Siin kandis liigub neid 2. Aga kui juba kaks nädalat oli üks hea soone peal ja teine kogu aeg lubas homme tulla ning ilusad ilmad näisid otsa saavat, siis läksin ja otsisin meile traktori. Selle leidsin Luige ristmiku ehituselt ja selleks et onule helistada, pidi ristmikuj vähemalt 3 korda läbima, et tema telefoni nubris olevad neljad kõik korralikult kokku lugeda traktori tagaklaasilt. Teine kord oli traktor vales asendis ja kopp numbril ees :) Igatahes sai selle traktori kätte ja töö võis alata.... Algul proovis Tarmo ka midagi asjalikku teha :)

Vinge mees eks :)

Siis tuli traktor ja auto, kes vedas vihma kiuste kogu pinnase kenasti oma koju. kahes koormast sai sujuvalt kaks ning kui esimene veel sai mäe otsa, siis teise ringiga oleks auto peaaegu küllili valjunud ning viimased kaks koormat kallas ta kuhugi künka kõrvale tee äärde. Tal on muuseas vinge küngas kodus õue peal :)

Ja siis saime bobiku. Siis Tarmo proovis veel nii teha :) Ega siis kohe saa suure masinaga lammutama hakata

Siis julges juba sisse istuda...

...ja kaevata

 Lahke naabrimehe soovitusel tahtis ka pinnast tihendada ja vee peale valamine pidavat veel eriti hästi tihendama. NO 400 kg tihendaja puhul vesi ei ole hea :)

 ja härjavõitlus algas...

 ..ja kestab

 Ja siis saabus selle suve kõige vihmasem päev. Esimene koorem killustiku, millest oleks pidanud jätkuma kõigi arvutuste kohaselt tervele platsile ja veel ülegi jääma sai otsa. tuli uut oodata no ja et igav ei hakkaks siis vihmaga võideldes laternaposti püsti hoida. See oli üks ütlemata vesine päev, kus vihmariided olid vist seest märjemad kui väljast, sest Tarmo lasi end ka korralikult pumba otsast lahti tulnud vooliku tõttu mudaveega üle. Mina juhtusin aknast nägema, ja ausõna ainult kroonika huvides soovisin, et ta seda korra veel teeks, et saaks pilti ka teha...

 Aga päras tehti vaid kergeid demonstratsioone. Aga laternapost jäi püsti ja vihm jäi ka järgi.

 uus laadung killustiku tuli ka, millest poole pidime naabrimehele andam, kuna seda oli arvutuste kohaselt PALJU.

 Ja kõik mehed aitasid.

 Viimasel õhtul selgus, et killustikku jääb ikka nii tonni jagu puudu. Õnneks sai lahkete inimeste käest selle puuduva osa kätte. Naabrid avavad aga täna õhtul pidulikult shampust, sest meie, hullud, enam kell 11 öösel bobikuga killustiku ei tassi ja maatihendajaga nõusid kapis ei värista.

Kingitus sõbrale

Ei ei mitte minu. Ikka Jasperi. Ja vaja oli kostüümi. Musketäri oma siis. Sai ürp ja keep. Ürbil suur sitsiline krae ja keep käib eraldi lipsuga. Ja kui oli vaja poseerima hakata, siis kraamiti ka oma varustus välja. See siis samalt sõbralt sünnipäevaks saadud. Ja loomulikult oli vaja Joosepil ka poseerima tulla ning lõpuks õmblesin meie poistele ka keebid ning päev lõppes sellega, et mina voolisin puust Joosepile mõõka. Hea et lapsepõlves on puutööd ka natuke tehtud.

Vest

Laps läks lasteaeda pildistama. Muidu oli nagu kõik olemas, aga ainult valge särk tundus kuidagi igav. No ja siis oligi vaja ruttu midagi välja mõelda. Kapi varudest leidsime Jasperiga koos sobiva kanga ja vuristasin siis midagi kokku. Lõike võtsin T-särgi pealt. Jass oli rahul, kuigi nõudis ka nööpe. No aga jõuad sa siis poole öö ajal midagi veel nööbitada.

Kapp

Seekordne suurprojekt mida tutvustada on meie toa kapp. See pidi saama suur, kahe poolega ja sisse ronitav. Et ikka kõik asjad saaks ära panna. Muidugi, kui arvesse võtta seda lõnga ja kanga tagavara, mis mul siin kodus on, siis oleks selliseid kappe veel vähemalt 2 vaja. Aga ma töötan hunnikute vähenemise nimel ja Tarmo lubas ühe kapi veel teha. Esialgse karkassi jaoks oli vaja poest leida sirgeid prusse. Ütleme siis nii et see on meie kaubandusvõrgus päris keerluline. Õnneks sattusime lahke müüja peale kes lubas sorteerida. Prussid, plaadid toodud, hakkas Tarmo õhtuti nokitsema. Poiste oli lõbu laialt, sest nema arvasid, et hakatakse maja ehitama. Joosep siiani arvab nii. ja tema naudib ka läbi kapi jooksmist. Ikka Tarmo poolt sisse ja minu poolt välja. Kapiehitus käis aga nii, et kohe kui tekkis vaba riiul, mina selle mingi kraamiga täitsin. Viimasena said paika stange torud. Siis tuli kipsi kord. See sai suhteliselt kiirelt seina ja Tarmo mõtles vuugid ka nii välja, et mulle jäi väga vähe pahteldamist õnneks. Ja tuligi minu etteaste. Pahtel ja värv. Mehed saatsin selleks ajaks suuskama ning Joosepiga kahekesi siis möllasime ühel nädalavahetusel. NO ja oligi asi nii kaugel, et saaks tapeeti panema hakata. Tahaks ju toa tagasi kolida ja paika panna. Aga igatahes nüüd ma jälle tean, miks ma ja Tarmo ka tapeeti panna väga ei tahtnud. Ütleme siis nii, et Esiteks on tapeetide hinnad müstilised. Teiseks, tuli välja, et me peame oma 1,8 m seina jaoks ostma 2 rulli, kuna ühe rulliga saab panna vaid 1,5 m. Tundus mõtetu raiksamine, osta 1 rull selle pärasdt, et sealt 1 paan lõigata ja see ka veel pooleks teha, aga noh... Igatahes lõikasime oma paanid ära, segasime liimi kokku ja hakkasime liimima. Ütleme siis nii, et esimene paan oli hea näpuharjutus. Esiteks õnnestus mul ühest küljest ära sikutada väike tükike tapeeti. See oleks vist küll liist alla jäänud, aga edasi silusime me tapeedi seinale viltu ning mingid kortsud tulid ka. KUi hakkasime korrigeerimise eesmärgil tapeeti seinast eemale tõmbama, siis eraldus tapeedi pealmine kiht alumisest ja untsus see paan oli. Jumal tänatud, meil oli veel terve rull olemas, kust sai lõigata. Järgmine sai juba parem. Teise panemisel avastasin mina, et nii tumedat tapeeti peak panema siidkinnastega ja välja tõmmatud küüntega, kuna liimi ühenduskohast ära lükates sain küünega tapeedi pealispinnale väikese marrastuse tekitada. Tarmol tuli silumine juba paremini välja, aga ühe kortsu sai ikka voodi taha lükatud. Vist jääb voodi peatsi taha peitu õnneks. Kolmandal paanil ei pannud mina enam rohkem kätt külge, vähemalt esialgu. NO ja siis sai see ka enam vähem seina. Tarmo ütles, et tema rohkem ei pane ja mina mõtlesin, et kui homme seda viimast poolikut paani panema hakata, siis saab kaks päeva järjest vihastada ja see ka mõnus pole. Kell oli 23.30 öösel. Õnneks Tarmo soostus minu arvamusega ja panime selle viimase õnnetu riba ka ära. 00.30 lõpetasime, aga täna hommikul oli tapeet veel seinas ja täitsa kabe nägi välja. Nüüd peab minema otsima õiget värvi pliiatsi, millega mu küünejälgi tapeedil peita.