Kooskäsitöö

Jõuluaegse kaardimeisterdamise tuules tahtis Jasper veel midagi teha ja raha teenida. No et ikka saaks omale ja vennale suurema Lego osta. Eks me siis pidime koos midagi välja mõtelma no ja kuna tänapäeval ju eriti sõlme siduma ei pea ja kodus hunnik väikesi ribasid kangastest oli, siis otsustasime, et proovime pärgasid teha. Natuke netis tuhlanud, leidsin ka paar toredat ideed. Igatahes sai Jass kuhja paelu ja rõnga ning kukkus siduma. Ma pärast käisin üle ja tihendasin kust vaja ning harutasin väga pusasse läinud sõlmed uuesti lahti, aga muidu sai täitsa kenasti hakkama. Ma pärast veel tegin mõned lilled ka pärjale peale, et oleks atraktiivsem. No ja siis tuli mõte, et võiks ju proovida natuke nõelu ka torkida palli sisse. See oli veel lahedam töö. Seda eriti Joosepi arvates, kes võttis kohe mitu palli ja kõik nõelad endale. Igatahes valmisid Jasperi ja emme koostöös sellised vahvad kevadised pärjad, mida Jass nüüd ühe lahke tädi abiga müüa tahab. Kel mõni pärg silma jäi, siis ming küsige neid ühest kenast pisikesest sisustussalongist Sidruniga tee.

Veel mälestusi

a

Nikerdamist oli aga valmis nad said. Kaks samasuguse motiiviga aga siiski erinevat tekki. Üks Joosepile ja teine ühele teisele armsale poisile, kes oma vanavanaema kahjuks ei mäleta. Joosep nagu naha, keeras end teki sisse pessa ja arvas, et on hea küll magada seal. Kahjuks paistis päike väga sisse kui pilti tegein ja üks tekk üsna tume.
Aga see pärg on Jasperi ja minu ühis looming. Jass arvas, et ta tahaks veel natuke raha teenida, et saaks vennale ja endale suurema LEGO otsta ja sõlmis päris mitu pärga valmis. Ühe panime oma kodu ukse peale ka. Ei pea ju ainult jõulude ajal uksel pärjad rippuma. Võivad ka kevadel, suvel ja sügisel ka. Igatahes, kes tahab, see võib Jassuga ühendust võtta ja endale ka selise pärja tellida 5 euro eest :) Värvid küll erinevad ja mõnele meisterdab ema lilled ka peale.

Mälestus

Täna ma tahan rääkida ühest erakordsest inimesest. Kahjuks oli minu kokkupuude temaga üürike. Minu lastel veelgi lühem. Aga ta oli erakordne naine. See on mu mehe vanaema. Minu laste vanavanaema. Ta oli pärit Uuralitest. Tulnud siia koos eesti mehega sõja lõpus. Kasvatas siin ülesse kaks last ning nende laste lapsed ka veel osaliselt :) Siiani räägib mu mees kuidas ta Babusiga Uuralites reisidel käis.
See erakordne naine oli sõja aja noor, kes julges tulla tuhandete kilomeetrite taha võõrale maale, et järgneda oma armastusele. Kahjuks ei ole aga kõik armastused lõputud. Aga see ei takistanud teda olemast armastusväärne, hell, hooliv ja ennastohverdav.
Peale Babusi surma novembri algul käis mu peast läbi mõte. Me ei saa tema asju niisama ära visata ja anda. Suur osa inimesest on ju tema riietes. Riided on täis mälestusi. Sel momendil ma ei teadnud veel, kui palju on tegelikult riietest võimalik selle inimese elust ja põhimõtetest välja lugeda.
Saanud kätte Babusi kitlid ja puuvillased kleidid ja kardinad hakkasin neid sobitama. Juba siis oli näha, kui hoolikalt oli ta oma koduseid kitleid paiganud. Vahel oli ise õmmeldud kitlis paikade kohalt rohkem riiet võtta, kui paikade kõrvalt. Aag kõik need riiede olid tal kasutuses ja näigid väga korrektsed välja. Ja kui asusin siis neid riideid harutama ja tekkideks ümber tegema, oleks kui õmbluskooli sattnud. Milliste läbimõeldud võtetega olid õmmeldud seelikud ja kitlid. Ikka nii, et alläär ei olnud lihtsalt tagasi pööratud vaid kanditud. ET kui ära kulub, saab kanti vahetades ikka seelikut edasi kanda. või kuidas isegi poest ostetud kitli kaelakaar oli üle kanditud trikotaazribaga. Eks ikka kulumise vältimiseks. Läibimõeldud, hoolikas ja põhjalik töö. Tänapäeval ei oska me isegi mõelda sellisele asjale. Ei meie ega meie emad. Pole vist sõda näinud, või on massimood ja võõrad töökäed need, mis ei pane enam end ümbritsevaid asju väärtustama.
Igatahes mina sain sellest harutamisest ja õmblemisest tõelise õmbluskursuse. Kohati lausa kirudes neid hoolikalt palistatud, tepitud ja traageldatud, ääristatud kitleid. Aga siin on need esimesed kolm tekki. Neid tuleb veel. Aga Jõuluks valmisid need kolm. Tütrele, pojale ja lapselapsele.
Ja täna on Babusi sünnipäev. Palju õnne sulle ja aitähh, et ma sind natukene tunda sain.

Tuisutütar

Ma nüüd ei tea, kas see päris tuisutütre alla käib, või peaks ikka pigem lumekuninganna poole vaatama, aga selline seelik sai valmis ühele kenale preilile. Kuna ma neid seelikuid ju kodustest jääkidest teen, siis kahjuks enam seda valget mis eelmise postituse seelikuks oli, alles pole. Seega leidsin ühe vahva helehelesinise. Sinised kandid, sinine tüll ja sinised lipsud. Üks lill ka. Alusseeliku on ka, kuna muidu paistis ikka natuke liiga palju läbi. Lipsu all endiselt ava, kust saab seeliku kummi reguleerida ja sobivamaks teha.

Satsiseelikud peenetele preilidele

Sai siin välja hõigatud, et üks seelik on müüa, et toetada minu lasteaia jaoks tehtavate nukuriiete pitside ostu. Seelik on veel saada, aga üks kena ema arvas, et temal oleks lausa kahe tüdruku jaoks seelikut vaja. Peaasi, et keerutada saab. Ja siis nad valmisid. Roosa lint servas ja oranžikas värvel vööl. Seljataga lipsu all on ava, kust ema saab vajadusel kas uue pikema kummi sisse ajada või olemasolevat veidi korrigeerida.
Ja kui keegi leiab, et ka tema tütar vajab keerutamiseks ja printsessiks olemiseks ühte satsilist seelikut, siis küsige ja teeme vastavalt mõõtudele ära.

Eelmise nädalavahetuse ettevalmistused

Selleks, et kolida saaks, tuleb esmalt panna paika trepi käsipuu post, ette valmistada põrand ja ära vedada juhtmed. Sellega eelmine nädalavahetus tegeletigi. Mis edasi sai, saate lugeda alumisest postitusest :)

Kiire kolimine

Vot see käis kähku. Meil oli kaks päeva aega. Õigemini lausa üks ja pool. Ja oli 1,5 põrandat vaja ära teha. No ja natuke tahtsime kolida ka. Ja me suutsime plaani täita ning ületada ka. Esmalt pani isa meil põrandad ülesse koridori ning garaaži pealsesse tuppa. Kõigepealt panime meie Joosepiga plaadid paika :) Seda küll reede õhtul. Siis rallisid poisid natuke käruga aluspõrandal ringi. Ja siis tuli vanaisa ning hakkas põrandat panema. Onu pani elektrit ja Tarmo toimetas teise toa põranda ning garaazi suure tünniga. Igatahes saime esimeseks õhtuks asjad nii kaugele, et vaja oli vaid 1/3 garaazitoa põrandat veel panna. Järgmisel hommikul läks põrandategu edasi, mina valmistasin sünnipäeva ette, onu jätkas elektriga, Tarmo oma asjadega ning vanaema assisteeris ja hoidis lapsi. kella 13 oli põrand paigas ja hakkas suur kolimine. Selgus, et ka teine onu saab appi tulla ja siis läks asi väga kiirelt. Meie voodi meie tuppa, poiste voodid lastetuppa, kõik mänguasjad ka lastetuppa. Ja raamatud oma riiulitesse. Vot neid raamatuid meil ikka jätkus. aga 16.30ks oli kõik ühel pool. Ja nii me elamegi pühapäeva õhtust saadik ka juba teisel korrusel. Joosepil oli küll esimene öö omas toas koos vennaga raskem, aga Jass oli algusest peale väga rahul. No ja trepil on meil ka nüüd esimeses osas käsipuu olemas ning täna tuleb ülejäänu.